Nii era- kui ärikliendid, kellel seisab pangakontodel rohkem või vähem raha, on leidnud end viimastel kuudel pea 10-aastase pausi järel uudsest olukorrast – pankadel on tekkinud taas aktiivne huvi hoiuste kaasamiseks. Klientide jaoks väljendub see hoiuseintresside tõusus: veebruari lõpu seisuga on Eesti pankades tähtajaliste hoiuste intressimäärad aastatagusega võrreldes umbes kolm korda kasvanud ning ulatuvad parimate pakkumiste puhul juba üle 3%.
Hoiuste nõudluse tõusu põhjuseid tuleb otsida pankadevahelise rahaturu intressimäärade suurenemisest, millest tuntuim on ka meie laenuklientidele palju muret tegev euribor. Hoiuseintressid sörgivad alati mõningase viivitusega keskpankade ja rahaturgude intressidel sabas. Kui vahepeal langesid keskpankade intressimäärad nulli või isegi miinusesse, sai võimalikuks ka kurioosne olukord, kus mitmed Euroopa suuremad pangad arvestasid ka oma klientide hoiustele miinusintressi ehk sisuliselt tuli äriklientidel oma raha pangas hoiustamise eest peale maksta. Kasvukursil Eesti kodumaised pangad olid hoiuste kaasamisest huvitatud ka sel ajal ning eristusid välismaistest pankadest sellega, et maksid hoiusetele ka toona positiivset intressi.
Tähtajalise hoiustamise vastuargumendina kõlab kõige sagedamini võrdlus inflatsiooninäitajatega, mis ületavad hoiuseintresse mäekõrguselt. Sellele saab siiski vastu väidelda: esiteks on tarbijahinnaindeksi tõus alati minevikus – täna mõõdame peamiselt viimase aasta jooksul juba toimunud elukalliduse tõusu ja eelmine aasta oli kahtlemata väga erakordne aasta. Kuna keskpankade intressimäärade tõstmise peamine eesmärk on inflatsiooni pidurdamine, siis kõigi majandusteooriate järgi ei saa jahtuva majanduse puhul kindlasti rääkida enam samas mahus hinnatõusust ehk tulevikus muutuvad intressimäärad kindlasti rohkem hoiustamist soosivaks. Täna kuni üheks aastaks raha tähtajalisele hoiusele paigutades on suur võimalus teha inflatsiooni seisukohast tark valik. Isegi kui hoiuseintress inflatsiooni ikkagi ei löö, siis aitavad nii lühikeseks kui ka pikaks ajaks paigutatud deposiidid inflatsioonile vastu seista.
Teiseks on hinnatõus erinevates kategooriates, näiteks varade ja jooksvate kulutuste puhul, erinev. Ajal, kui energiahinnad on tõusnud kordades, püsivad näiteks kinnisvara hinnad paljuski paigal ja aktsiaturge tabas hoopis langus. Dollarile, mis vahepeal püstitas euro vastu tugevusrekordi, prognoositakse hetkel edasist langust. Paljude toorainete hinnad on taandunud sõja eelsele tasemele. Seega, kuigi majandus moodustab ühtse terviku, ei saa siiski hinnaliikumisi üheselt hoiuseintressidega võrrelda.
Kolmas peamine põhjus, mis tekitab ettevõtjates tähtajaliste hoiuste osas kõhklusi, on soovimatus raha pikemaks ajaks nö „lukku panna“, sest ärevatel aegadel oodatakse häid investeerimisvõimalusi. Ka selle lahenduseks leidub retsept: hoiustatava raha saab jagada mitmeks väiksemaks hoiuseks ja kasutada nende puhul erineva pikkusega hoiuseperioode. Samuti, tähtajalisest hoiusest universaalpangas on kujunenud intressitõusu tulemusena kõige vähem riskantne investeerimisvõimalus, mida saab kasutada nii tulu teenimiseks kui rahalise varu hoidmiseks.
Kui raha tähtajaliselt paigutamine pole siiski plaanidega kooskõlas, maksavad finantsasutused, eelkõige hoiuste kaasamisest rohkem huvitatud kohalikud pangad, märkimisväärset intressi juba ka nõudmiseni hoiustelt ehk arvelduskonto jäägilt.
Me kõik teame, et näiteks mobiilsides, kindlustusvaldkonnas või energeetikas on võimalik olulisi summasid kokku hoida kui ise võtta aktiivne hoiak ning erinevate teenusepakkujate tingimustega kurssi viia ja küsida võrdlevaid pakkumisi. Millegipärast on Eesti kliendid pankade puhul täna jätkuvalt väga kinni oma kodupanga tingimustes, kuigi selleks pole ühtki vajadust. Pole mõtet lasta täna rahal tulu teenimata seista – soovitan võrrelda erinevate pankade tingumusi ning leida endale sobivaim finantspartner.