Liigu edasi põhisisu juurde

Laulja Bonzo: „Mulle meeldib olla publikule lähedal ja saada nendega üheks“

Coop Pank tutvustab läbi suve oma kliente. Iga inimene õpetab meile midagi uut ja huvitavat.

Muusik Andrus Albrecht, keda paljud teavad esinejanimega Bonzo, on üks nendest Coop Panga klientidest, kes meid igapäevaselt inspireerib. Rääkisime Andrusega lähemalt tema kahest suurest kirest – muusikast ja kokandusest.

Kuidas jõudsid muusikani?
Muusika on mulle meeldinud juba lapseeast, olen seda alati imetlenud ja pidanud üheks mõjuvõimsamaks kunstiliigiks. Vaatasin televiisorist kitarridega inimesi ja nad tundusid nii ebamaiste ja müstilistena. 1988. aasta suve malevas nägin elus esimest korda lähedalt elektrikitarri ja ma olin momentaalselt võlutud. Tegime malevakaaslastega punkbändi, kus mina mängisin plastikust kanistrite ja patjade peal trummi. Sealt minu tee alguse sai.

Kas Sulle meeldib esineda suurel laval või eelistad väikseid kontserte, kus saab inimestega lähedases kontaktis olla?
Kindlasti meeldivad väikesed ja intiimsed kontserdid. Mulle meeldib olla publikule lähedal ja saada nendega üheks. Minu muusika on ka sellist laadi, et sobib paremini väikestesse kohtadesse. Aga muidugi on elus ette tulnud ka suurtel lavadel esinemisi, kas mõne projekti või bändiga seoses, aga seal  ei tunne  ma end mugavalt – olen justkui eksinud.

Milline on olnud kõige meeldejäävam esinemine?
Üks väga ilus esinemine oli hiljaaegu Viimsi kandis mere kaldal, kus noormees palus oma neiu kätt minu laulu saatel. Neiule tuli see üllatusena - mees viis ta jalutama ja ühel hetkel hakkasin mina põõsas laulma. Eriti tore on see, et nad on juba üle 10 aasta koos elanud ja neil on 2 last.

Üks ekstreemsemaid esinemisi oli möödunud aastal taevarestoranis 50 m kõrgusel. Algul oli hirm, sest kardan tohutult kõrgust. Veidi aega läks harjumiseks, kuid tegelikult olin ju rihmadega turvaliselt kinni ning kokkuvõttes oli tore esinemine.

Kas esinemisel on ka viperusi juhtunud? Milliseid?
Väiksemaid viperusi juhtub üsna tihti. Kaks korda aga juhtunud lausa nii, et kontsert on viibinud paar tundi, sest olen esinemise ära unustanud ja avastanud selle umbes siis, kui peaksin juba laval olema. Siis olen teinud elu kiiremad liigutused. Õnneks on mõlemal korral olnud korraldajad arusaajad ja kontsert ära pole jäänud. Nüüd, kui lepin esinemist kokku, panen selle digitaalsesse kalendrisse kirja, mis mulle 24 tundi enne saabuvast kontserdist märku annab.

Millega tegeled vabal ajal?
Suure osa oma vabast ajast veedan ma köögis, kas uusi retsepte katsetades või perele süüa tehes. Olen suur toiduhuviline, armastan väga Aasia ja Jaapani kööki. Ostsin raamatu „Jaapani toidud Eestis”, hakkasin järjest sealt toite valmistama, armusin Jaapani  toidukultuuri ja sellest sündis idee. Nüüd käingi juba teist suve oma „Rändresto Bonzai” telgiga mööda Eestimaad muusikafestivalidel ja üritustel ning pakun Jaapani populaarseid toite Okonomiyakit, mis on kapsapannkook/kotlet ja Rameni suppi.

Kuidas Eesti inimesed Jaapani köögi vastu on võtnud?
Peab ütlema, et väga hästi, lausa üllatavalt. Inimesed on muidugi juba üha teadlikumad, sest Jaapani restorane on Eestis juba üksjagu, kuigi minu teada näiteks Okonomiyakit ei paku neist keegi. Ma olen lahkelt nõus alati seletama huvilistele Okonomiyaki olemust ja koostisosi ja kui mõned vaatavad alguses toidu nime peale, mis tundub justkui väga keeruline olevat, kergelt viltu, siis peale selgitusi saab uudishimu võitu ja proovitakse ära. Tagasiside on olnud väga positiivne. Meenub festival, kus üks perekond käis päeva jooksul mitu korda meie juures einestamas ja õhtul võtsid veel mitu tükki koju kaasa. Jaapani köök on äärmiselt hästi balansseeritud, värskete maitsetega ja üks võlusõna on kindlasti dashi ehk kalapuljong, mis annab toidule rikkaliku umami maitse.

Kas Eesti toite ka armastad? Mida kõige enam?
Ma armastan kõike toite, mis on hästi välja tulnud. Ma ei tea täpselt, mis see Eesti toit on, paljud meile omased toidud on ju teiste maade toidukultuuri mõjutustega, näiteks saksa või vene, ja siin kenasti segunenud. Aga mulle meeldib väga mulgipuder, ahjukartulid liha ja kapsaga, kamavaht, must leib, kõiksugu karaskid ja verivorstid.

Elad oma sünnilinnas Rakveres - mis hoiab Sind kodukohas?
Olen sündinud, kasvanud ja elan siiani Rakveres ja ei kavatse kuskile ära kolida, vähemalt esialgu. Elan sellises idüllilises, madalate katustega linnaosas nimega Kukeküla, mis sarnaneb Supilinnale Tartus või Kalamajale Tallinnas ja mulle see sobib. Noorena mõtlesin, et lähen Tallinnasse, sest seal käib ikka päris elu, aga mõtteks see jäigi. Rakveres elades tunnen vahel puudust kultuuri ja kohvikute melust, kuid muidugi saab seda nautima minna suurematesse linnadesse. Rakvere on hea koht elamiseks.

Kas Rakveres on pangateenused kergesti kättesaadavad?
Ei saa öelda, et pangateenused oleksid raskesti kättesaadavad. Coop Panga kesklinna pangakontori tüdrukud on väga armsad ja ma käin seal meeleldi oma toiminguid tegemas. Väga hea on see, et Coop Panga kaardiga saab sularaha võtta ükskõik millisest pangaautomaadist.

Jaga

Teised postitused