Vana linnukasvatus toob Kurtnasse inimesi ka teisest Eesti otsast

Anna on Kurtnas sündinud ja kasvanud ega ole kunagi pidanud kodukoha väiksust ettevõtluses takistuseks. Kui ta ligi kaheksa aastat tagasi oma käsitöötubadele püsivat kodu otsis, leidis ta selle vanast kanalast. Nii sündis Kuut – koht, kuhu hakati töötubadesse ja üritustele sõitma Tallinnast, Tartust, Saaremaalt, Võrust ja Narvast.

„Ma ei ole kunagi mõelnud, et linnas oleks kergem. Pigem tunnen, et asukoht on meie tugevus,“ ütleb Anna. Kohalikud moodustavad tema hinnangul Kuudi klientidest vaid umbes 15 protsenti. Ülejäänud tuleb Kurtnasse tuua millegagi, mille pärast tasub sõit ette võtta. Ettevõtetele saab näiteks pakkuda orienteerumismängu läbi küla, näidata kunagisest linnukasvatusest säilinud hooneid või lihtsalt võimalust veeta päev linnast eemal.

Ettevõtlus annab väikesele kohale rohkem kui kliente

Kuigi suurem osa kliente tuleb väljastpoolt, toetub Anna ettevõtmine tugevalt kohalikele. Tema korraldatud väga KUUT festi on vabatahtlikena aidanud teha pere, naabrid, sugulased ja rahvatantsukaaslased ning talgupäevadel tulevad samuti appi omad inimesed.

Kui 60–70 aastat tagasi tunti Kurtnat üle Nõukogude Liidu eesrindliku linnukasvatuskeskusena ja paarkümmend aastat tagasi tõi külale tuntust Vembu-Tembumaa, siis nüüd seostavad paljud seda uperKUUDiga. Erinevate sündmuste ja koosolemiste kaudu loodab Anna, et Kurtna paistab silma ka aktiivse ja kokkuhoidva kogukonna poolest.

Anna aktiivne Kurtna ja sealse külaelu kajastamine on toonud külla elama vähemalt ühe noore pere. „Kurtna mitte ainult ei tundu selline nunnu paik, kus kõik teavad kõiki, jahu saab alati laenata ja keegi hoiab kindlasti kassi, vaid ta ongi täpselt selline koht,“ sõnab Anna.

Aastatega tõestas Kuut Annale, et väikeses kohas võib äri toimida. Ühel hetkel tekkis aga soov üüripinna asemel midagi päriselt enda oma arendada. Võimalus oli sealsamas Kurtna keskel. Endine linnukasvatuse katsejaama peahoone oli müügis olnud aastaid ning selle hind oli langenud tasemele, kus Anna hakkas mõtlema: äkki polegi selle ostmine võimatu.

Majal on tema pere jaoks ka isiklik tähendus. Seal töötas kunagi Anna vanaema ning tema isa esimene töökoht oli sama hoone muruniitjana. Nüüd, pensionipõlves, niidab isa seal jälle muru, seekord tütre ettevõtmise juures. Ka Anna ise jõudis majja esimest korda juba enne sündi. „Pidasin selles hoones oma esimese peo juba siis, kui olin veel ema kõhus. Pidude korraldamine on mulle ilmselt väikesest saati meeldinud,“ naerab Anna.

Poole miljoni eurone otsus vajas panga abi

Hoone maksis ligikaudu pool miljonit eurot. Kui Kuudi oli Anna saanud üles ehitada oma ettevõtlusega kogutud rahast, siis sellise investeeringu puhul oli vaja panga abi.

Esimesed arvutused tegi ta kodulaenust tuttava loogika järgi, kuid pankadega rääkides selgus kiiresti, et ärikinnisvara rahastamine käib teistel alustel. Mitmest pangast tuli eitav vastus. Coop Pank oli valmis projekti lähemalt vaatama ning Anna pani äriplaanis numbritesse nii senise tegevuse kui ka plaani, kuidas suur maja võiks end tulevikus ära majandada.

„Kui tuli kõne, et saan laenu, olin lihtsalt nii õnnelik. Olin arvanud, et kõige suurem küsimus on, kas mina julgen selle projekti ette võtta. Tegelikult oli küsimus ka selles, kas ma üldse saan seda teha,“ kirjeldab Anna.

Peagi pärast ostu tuli ootamatu kinnitus, et majal võib olla rohkem kasutusvõimalusi, kui Anna ise äriplaani kirjutades ette nägi. Ühe hoonetiiva rentis Rail Balticu projektiga seotud kontoriks Merko Eesti ning nädala sees kasutatakse ka majutuskohti. Nädalavahetused jäävad Anna enda üritustele. Üüritulu on võimaldanud samal ajal maja edasi renoveerida.

Ühest majast võib kasvada uus külakeskus

Anna plaanid ei piirdu olemasoleva hoone kordategemisega. Järgmisena tahab ta rajada välilava ja korraldada kontserte, kasvatada majutusvõimalusi ning tuua Kurtnasse rohkem pulmi, suvepäevi ja kogukonnaüritusi. Pikemas plaanis võiks kogu kompleksis olla majutuskohti ligi 80 inimesele.

Praegu tähendab suur projekt Anna ja Algo jaoks aga õhtuid ja nädalavahetusi, mis mööduvad remontides. Anna naljatab, et unistab ajast, mil suured ehitustööd on tehtud ning parandada tuleb vaid mõni ukselink või kipsitäke. „Oleks äge, kui viie aasta pärast oleksid kõik meie ideed valmis ja saaksime tegeleda lihtsalt väikeste ja mõnusate asjadega,“ ütleb Anna.

Ideid jagub tegelikult veel pikemaks ajaks. Peahoone juurde kuuluvad vana vesiveski maja ja kunagise mõisa jääkelder, kuhu võiks tulevikus rajada täiendavaid majutuskohti või näiteks kaarvõlvidega veinikeldri. Anna suur unistus on jõuda selleni, et kompleksis saaks aastaringselt majutada umbes 80 inimest.

Kasv on toonud juba ka ühe püsiva töökoha. Aastaid Annale õmblusteenust pakkunud koostööpartner töötab nüüd tema ettevõttes ning uue maja keldrisse rajati talle õmblustöökoda. Vastavalt hooajale aitab ta ka maja ja ürituste korraldamisega.

Anna lugu näitab, kuidas ühe ettevõtte kasv võib anda hoogu tervele paigale: tuua sinna inimesi, anda vanale hoonele uue kasutuse, luua töökohti ja uusi põhjuseid kohapeal midagi ette võtta.

Sellised järgmised sammud vajavad aga sageli rohkem kapitali, kui väikeettevõttel endal kasutada on. Coop Pank soovib anda hoogu ettevõtjatele, kellel on toimiv äri ja läbimõeldud plaan selle kasvatamiseks. Naisettevõtjatele on üheks võimaluseks Coop Panga naisettevõtja laen, millega saab rahastada ettevõtte investeeringuid ja kasvu.

Anna jaoks on kogu ettevõtmise keskmes lõpuks inimesed. Ta tsiteerib üht oma lemmiklaulukirjutajat Lauri Saatpalu: „Majad hallid, sees neis värvilised imed.“

„Maja ise ei olegi kõige tähtsam. Selle maja on alles hoidnud inimesed ja nende lood,“ ütleb Anna. „Ma väga loodan, et nii nagu Kurtnale on varasemast jäänud ägeda kogukonna pärand, suudame ka meie seda inimlikkust, sõbralikkust ja toredust edasi anda.