Kooliteed alustav laps õpib taskurahaga nii iseseisvust kui kohustusi

Kooliteele asuv laps vajab teatud rahalist iseseisvust ja peab hakkama õppima, kuidas ise rahaga ringi käia. Esimesed rahakasutuse kogemused võiksid alata väikestest summadest ja selgetest kokkulepetest. Kui laps hakkab saama taskuraha, siis tasub vanemal lapsega läbi rääkida, mille jaoks taskuraha mõeldud on, kui kauaks peab sellest jätkuma ning millised kulud tasub endiselt lapsevanem.

„Näiteks tuleks ära otsustada, kas laps ostab taskuraha eest ise maiustusi ja mänguasju ning tasub oma bussi- või rongipiletite eest,“ soovitab Coop Panga erakliendi igapäevapanganduse juht Moonika Maaring.

Esimestes klassides võiks laps taskuraha Maaringu hinnangul saada kord nädalas. Kui laps oskab juba nädalaraha planeerida, võib taskuraha anda kahe nädala või kuu kaupa. Lapse küsimise peale raha juurde andmist soovitab Maaring vältida, sest sellisel juhul pole tal põhjust mõelda, kas tänane ost jätab talle raha ka homseks.

Osa taskurahast võiks minna kogumiskontole

Kasulik on kokku leppida ka see, et kogu saadud raha ei lähe kohe kulutamiseks, vaid osa võiks kõrvale panna mõne konkreetse eesmärgi tarbeks, mida laps ise väga soovib.

„Kogumine tuleb lapsele võimalikult lihtsaks teha,“ soovitab Maaring. Näiteks saab taskuraha algul jagada kaheks – üks osa on mõeldud kulutamiseks ja teine kogumiseks. 10-eurose summa puhul võib 8 eurot anda lapsele kasutamiseks ja 2 eurot panna koguma. Kogumiseks mõeldud raha soovitab ta hoida arvelduskontost eraldi kogumiskontol, laste- või tähtajalisel hoiusel. „Nii ei ole säästud pidevalt kaardiga kasutatavad ning laps näeb, et kõrvale pandud raha võib aja jooksul ka ise edasi kasvada,“ räägib Maaring.

Vanemal olgu lapse pangakaardi üle kontroll

Sageli annavad vanemad lapsele taskuraha just sularahas, et tekiks parem tunnetus sellest, kui palju raha millegi peal kulub. Kooliteele asudes tasub sularaha kõrval tutvustada lapsele ka pangakaarti, kandes osa taskurahast pangakontole.

Esimese kaardimakse võiks laps teha siiski koos vanemaga. „Enne poodi minekut tuleks lapsega koos üle vaadata kontojääk ja leppida kokku, kui palju võib kulutada. Pärast ostu tuleks vaadata äpist või internetipangast, kui palju raha kontole alles jäi. See aitab lapsel mõista, et kaardimakse ei ole tasuta ost ning pangaäpis olev number tähendab päris raha,“ ütleb Maaring.

Siiski tasub lapsevanemal seada lapse kaardile päevalimiit lähtuvalt sellest, kui palju tal tavaliselt päeval raha vaja läheb. Üle tasub vaadata ka, kui palju tohib laps korraga sularaha välja võtta ja kas ta tohib ise internetioste teha või tasub nende tegemise õigus esialgu välja lülitada. Turvalisuse kaalutlusel soovitab ta ka tehinguteavitused sisse lülitada.

Internetiostude mitte lubamine võib olla Maaringu sõnul mõistlik ka seetõttu, et lapse kaardikasutus ei piirdu enam toidupoe või koolikohvikuga. „Sageli soosivad arvutimängud ja rakendused kaardiandmete sisestamist ja tasuliste lisade ostmist, mis nõuavad vaid paari nupuvajutust. Ka sotsiaalmeedias ja YouTube’is reklaamivad mõjuisikud oma e-poode, kust noored saavad fännitooteid ning püsitellimusi osta,“ toob Maaring näiteid, mis märkamatult laste taskuraha söövad. „Seetõttu tuleks lapsele meelde tuletada, et näiteks videomängudes lisasid ostes makstakse päris rahaga. Mängusiseste ostude ja püsitellimuste jaoks võib kokku leppida väikese kuueelarve, kuid ost tasuks teha koos vanemaga.“

Õpeta pettureid ära tundma ja vältima

Kui laps saab pangakaardi, tuleb temaga rääkida ka pettustest. Sageli on lastele suunatud eraldi mängudega seotud pettused, kus lubatakse tasuta mänguraha, haruldast mängusisu, auhinda või väga odavat toodet. Pettuse käigus võidakse jagada ka linki, mis näiliselt tuleb sõbra või pereliikme kontolt.

Pettuste ennetamiseks soovitab Maaring seada sisse reegli, et kaardiandmete sisestamiseks ja internetiostude tegemiseks on kõrval lapsevanem, kes saab kontrollida üle, et tegemist oleks õige tehinguga.

Lisaks tuleks lapsega läbi rääkida, mida teha siis, kui kaart või telefon on kadunud. „Esimene samm on kohe vanemale teatada. Seejärel saab vanem kaardi sulgeda, tehingud üle kontrollida ja vajadusel pangaga ühendust võtta,“ räägib Maaring. Samuti soovitab ta vanematel lapsega mitte pahandada, sest nii ei pruugi ta järgmisel korral julgeda sellest rääkida.