Võlakirjade turul on pakkumisi igale maitsele, kuid leida tuleb sobiv riski ja tulususe tasakaal

Võlakirju kohalikele investoritele on hakanud aktiivsemalt emiteerima nii Eesti riik, kohalikud pangad kui ka äriettevõtted. Viimased võlakirjade rahakaasamised on näidanud, et huvi püsib kõrge ega näita raugemise märke. Ainuüksi viimase kuu jooksul on Tallinna börsi kaudu olnud võimalik osaleda mitme erineva profiiliga võlakirjaemissioonis, alates kinnisvaraarendajatest ja meelelahutusäridest ning lõpetades pankadega.

Oma olemuselt on võlakiri lihtne tehing – investor laenab emitendile raha kindlaks perioodiks ning saab selle eest kokkulepitud intressi. Erinevus tavapärase laenamisega seisneb selles, et tehing on väärtpaberistatud: investor ja laenuvõtja ei kohtu vahetult, ühe laenuandja asemel on neid sageli sadu või tuhandeid ning väärtpaberit saab üldjuhul ka enne lõpptähtaega edasi müüa.

Tänane võlakirjaturg on tänu ettevõtete ja investorite suuremale huvile muutunud ka tunduvalt kihilisemaks, kus korraga on turul nii riskantsemad kõrge tootlusega võlakirjad kui ka tunduvalt riskivabamad võlakirjad, millel on madalam tootlus. See tähendab, et investorid peavad veelgi rohkem süvenema iga investeeringu detailidesse.

Ühtse „võlakirja“ nime taga peituvad väga erineva kvaliteedi, riskitaseme ja likviidsusega instrumendid. Ühes otsas on riigivõlakirjad, mille puhul peetakse makseriski üldiselt madalaks ning mille tootlus on seetõttu tagasihoidlikum.

Grammi võrra riskantsemad on panga seeniorvõlakirjad, kus võimaliku likvideerimise korral rahuldatakse nõuded pärast hoiustajaid, kuid enne allutatud kohustusi. Ka seal on riskitasemed pigem madalamad, kuigi täpne riskitase sõltub panga krediidireitingust.

Panga Tier 2 allutatud võlakirjad on kõrgema riskiga kui seeniorvõlakirjad, kuna võimaliku likvideerimise korral rahuldatakse nende võlakirjade nõuded pärast hoiustajaid ja seeniorvõlakirju, samas on nad eespool AT1 võlakirjade ja aktsionäride nõuetest.

Tunduvalt kõrgema riskiga on nii pankade AT1 võlakirjad kui ka ettevõtete tagatud ja tagamata võlakirjad. Viimase kahe puhul sõltub küll riskitase ja sellega ka tootlus konkreetsest ettevõttest.

Tootlust saab investor ka ise mõjutada

Võlakirja tegeliku tootluse arvutamiseks tuleb vaadata nii kupongimäära, ostuhinda kui ka aega lunastamiseni. Ostes võlakirja alla nimiväärtuse, suureneb ka investori tootlus. Preemiaga ehk nominaalist kallima hinnaga ostmine aga kahandab tootlust. Seetõttu on oluline eristada kupongimäära ja tegelikku tootlust.

Tootlus lõpptähtajani (YTM) näitab, kui palju investor teenib keskmiselt juhul, kui ta hoiab võlakirja lõpuni, arvestades nii intressimakseid kui ka põhiosa tagasimakset. Kui võlakirjal on võimalik varasem tagasikutsumine, muutub oluliseks ka tootlus tagasikutsumiseni (YTC), mis peegeldab tegelikku tootlust olukorras, kus investeering lõpeb oodatust varem – mõnikord isegi kõrgemal tasemel, kui tagasiost toimub preemiaga.

Näiteks Eesti Vabariigi 4% võlakiri tähtajaga 2032. aasta kaupleb nominaalhinnast kallimalt ja turuhinnast tulenev tootlus tähtajani on ligikaudu 3,3%. Pankade Tier 2 võlakirjade tootlus jääb praegu umbes 5–6,25% juurde. Näiteks 2032. aasta tähtajaga Coop Panga võlakirja kupongimäär on 5% ja kaupleb umbes 99% väärtusega, st tootlus (YTC) on umbes 6%. Kõige värskem Coop Panga võlakirjaemissioon viiakse läbi aga 6,25% kupongimääraga, kuna emissiooni käigus pakutakse seda nominaalhinnaga, siis on ka tegelik tootlus sama suur.

Ettevõtete tagatud ja tagamata võlakirjadel on viimase aja pakkumised jäänud umbes 7–10% juurde.

Tuleb olla valmis, et sissepandud raha ei saa alati tagasi

Võlakirjaga kaasneb sageli ekslik eeldus, et investeeritud summa on alati kaitstud, kuid tegelikkus on nüansirikkam. Kui võlakiri müüa enne tähtaega, sõltub selle hind eelkõige turu intressimääradest ja nõudlusest. Intresside tõusu korral tuleb madalama kupongiga võlakirju müüa sageli allahindlusega, samas kui intresside langus võib võimaldada kõrgema kupongiga võlakirja müüki kasumiga.

Ka tähtaja lõpuni hoidmine ei ole absoluutne garantii – kui emitent satub makseraskustesse, ei pruugi investor kogu põhiosa tagasi saada. Pankrotti võivad minna nii ettevõtted kui ka riigid.

Lisaks tasub võlakirjade puhul arvestada tagasikutsumise ehk call-õigusega, mis annab emitendile võimaluse võlakiri enne tähtaega tagasi osta. See tähendab, et tegelik investeerimisperiood võib kujuneda oodatust lühemaks, näiteks 10 aasta asemel 5 aasta peale.

Võlakirjainvesteeringu kvaliteedi määravad kolm põhitegurit

Investeerimisotsuse tegemisel ei tohiks vaadata ainult kupongimäära või emitendi nime, vaid hinnata tuleks mitut omavahel seotud aspekti. Kõige keskmes on risk. Küsimus on selles, kui tõenäoline on, et investor saab oma raha koos intressidega tagasi?

Kui eesmärk on kapitali säilitamine, ei sobi konservatiivsele investorile kõrgema riskiga võlakirjad – näiteks tagamata või varajases arengufaasis ettevõtete omad. Krediidireitinguga emitent, näiteks riik või pank, annab investorile suurema kindlustunde, kuigi ka nende puhul pole riskid kunagi täielikult välistatud.

Riskiprofiili määramisel on oluline roll ka tagatisel, eriti ettevõtete võlakirjade puhul. Nii tasub alati kontrollida, milline on tagatis tegelikult. Mõnel juhul võib tagatis olla formaalne, näiteks emitendi enda aktsiad, mis ei pruugi investori riski tegelikult oluliselt vähendada. Seetõttu peab investor suutma eristada tegelikku ja näilist tagatist ning hindama, kui palju see reaalselt riski maandab.

Riskiga käib käsikäes likviidsus, mis määrab, kui lihtne on investeeringust vajadusel enne tähtaega väljuda. Võlakirjade üks eelis on võimalus need turul maha müüa, kuid see toimib vaid juhul, kui leidub piisavalt ostjaid. Väiksemate emissioonide puhul võib likviidsus osutuda näiliseks – väärtpaber on küll noteeritud, kuid reaalse tehingu tegemine võib olla keeruline või võimalik vaid hinnas järeleandmisi tehes.

Tootlus on loomulikult see, mis investoreid võlakirjade juurde toob, kuid seda ei saa vaadata eraldiseisvana. Kõrgem intress tähendab peaaegu alati kõrgemat riski ning seetõttu on oluline võrrelda omavahel sarnase riskitasemega instrumente. Näiteks ei anna palju infot see, kui panna kõrvuti panga seeniorvõlakirja ja kinnisvaraarendaja võlakirja kupongimäär – olulisem on mõista võlakirja tüüpi, emitendi äri ning riskitaset.

Võlakirjadesse investeerimine võib esmapilgul tunduda lihtsam ja kindlam kui aktsiatega tegelemine, kuid tegelikkuses tuleb ka siin teha põhjalikke analüüse, et leida endale sobivad investeeringud.

Praeguses intressikeskkonnas võivad võlakirjad pakkuda sobivaid valikuid nii madalat kui kõrgemat riski hindavale ja erinevaid tootlusi otsivatele investoritele. Oluline on, et tihedas võlakirjaemissioonide sajus ei keskenduks investor ainult pealkirjades toodud protsentidele, vaid mõistaks ka seda, mis nende numbrite taga tegelikult peitub. Kindel on ka see, et valikut jagub ning võlakirjad võiksid olla iga finantsinvestori radaril.