Eestis on heaolu kasv mõõdetuna inimarengu indeksiga (tervis, haridus, jõukus) olnud viimase 25 aasta jooksul üks suuremaid Euroopas. Enamasti puudutab heaolu kasv aga pealinnas elavaid inimesi, kus jõukus elaniku kohta on juba suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Vajakajäämisi on aga äärealadel, kus jõukus jääb Euroopa Liidu keskmisest oluliselt maha.
Nii oleme jõudnud seisu, kus piirkondadest, kuhu jõukus tuntavalt ei jõua, on näiteks Soome liikunud juba 12 000 Eesti perekonna isad, kes näevad oma lapsi vaid loetud päevadel aastas. Samal ajal aga kasvab Eestis vajadus kvalifitseeritud tööjõu järele.
Ajal mil Eesti ja Euroopa majanduse üldine foon on ettevõtluse arengut soosiv ning märke majanduslangusest pole peaksid just need väljarändajad olema esimesed, kes tulevad siia tagasi – miks see nii ei ole?
Inimeste heaolu kasvu eelduseks on hästi toimiv riik ja ettevõtluskeskkond. Praegune majanduskasv nii Eestis kui meie lähinaabrite juures loob heaolu kasvuks soodsad tingimused. See kajastub ka meie töötuse numbrites, mis on kriisijärgsetel aastatel stabiilselt alanenud. Kui veel mõni aasta tagasi oli ettevõtjatel töökäsi üle, siis tänaseks on olukord muutunud vastupidiseks – tööd jätkuks, kuid töökäsi napib.
See on viinud ettevõtted olukorda, kus heade töötajate leidmise ja hoidmise nimel tõstetakse töötasusid, mis ületavad juba oluliselt meie kriisieelset palgataset.
See omakorda seab aga ettevõtjad raskesse olukorda. Kasvav kulubaas vähendab konkurentsivõimet ning seeläbi suureneb oht, et firmad, kes ei suuda kasvavate kulude keskkonnas efektiivsust parandada, seavad ohtu oma pikemaajalise eksistentsi. Majanduskasvu tingimustes on ettevõtted võimelised ka valed äriotsused ära seedima, aga piisab vaid sellest, et majanduskasv asendub mingiks perioodiks seisakuga ning ollaksegi käpuli.
Mida teha, et Eesti ettevõtted saaksid hakkama nii kasvavate kulude kui ka puuduoleva tööjõuga? Palju on räägitud, et ainus väljapääs on välistööjõu sissetoomine. Tuleviku perspektiivis on see tõenäoliselt ainuõige lahendus, sest meie loomulik iive on negatiivne, vananev ja vähenev elanikkond aga ei suuda tagada jätkusuutlikku majanduskasvu ning seeläbi ka elatustaseme kasvu.
Meil on vaja inimesi, kes teeksid, toodaksid ja looksid midagi ning ka inimesi, kellele neid asju teha ja müüa. Õnneks või kahjuks ei ole Eesti selle probleemiga üksi. Kogu Euroopa vaevleb sama väljakutsega: loomulik iive on negatiivne ning rahvastiku kasv saavutatakse vaid läbi sisserände. Kusjuures Soome rahvaarv on kasvutrendis ning seda samuti ainult tänu sisserände suurenemisele. Vähetähtis pole ka fakt, et domineeriva osa Soome sisserännanutest moodustavad eestlased ja venelased.
Jättes kõrvale hirmud rahvusriigi kadumise ees, on ilmselge, et ka Eesti ei pääse sellest, et peame oma heaolu nimel muutuma avatumaks ning tolerantsemaks muudest riikidest sisse rändavate inimeste suhtes. Iseäranis oluline oleks turundada Eestit nii, et inimesed sooviksid meile elama ja töötama tulla. Kuid enne kui vaatame seitsme maa ja mere taha, peaksime vaatama üle lahe ning püüdma seal, kas juba alaliselt elavaid või pendeltöötavaid kaasmaalasi tagasi kodumaale saada.
Kas pole mitte meie enda kaasmaalaste kojukutsumine kõige lihtsam ja valutum viis probleemi osalisele lahendusele?
Ettevõtetele pakub nn hargmaisus tegelikult uusi võimalusi – välismaalt kogemuse saanud spetsialistid võiksid nii kultuurilisi kui tehnilisi teadmisi ning loodud kontakte rakendada Eestis, luues seeläbi kasvulava teenustele ja toodetele, mille kättesaadavus on veel erinevates Eesti otsades kasin või luues kohapeal midagi uut, millel on turgu ka piiritaga. Taoline süsteem toimiks, kui Eesti ettevõtetel oleks tahe ja julgus kasvada nii mahus kui innovaatiliste toodete näol, luues seeläbi juurde uusi töökohti, kuhu välismaalt naasvatel spetsialistidel oleks hea maanduda. Kusjuures head pinnast maandumiseks ei loo siin vaid pehme maandumine – mitmetest uuringutest selgub, et üle lahe on ka tunne lahedam – inimest hinnatakse kõrgelt tema töövõimekuse ning visaduse pärast – omadused, mis ei kao ju ka kodumaal, ent puudu jääb tunnustav sõna. See on omakorda aga ettevõtluse ja juhtimiskultuuri küsimus.
Selleks, et meie elu Eestis läheks paremaks ning inimesed tahaksid siin olla ja siia tagasi tulla, mitte ära minna, on vaja, et meie ettevõtted areneksid – seeläbi areneks ka majandus, millega omakorda kaasnevad muud hüved.
Regionaalselt toimiva pangana puutume kokku nii erinevas suuruses ettevõtete kui eraisikutega, kes töötavad olude sunnil muuhulgas ka Soomes, Rootsis, Norras ja mujal riikides. Paljud piiri taga elavad kaasmaalased taotlevad kodulaenu, et soetada enda perele kodu kuskile kaunisse Eestimaa paika, samal ajal jätkates piiri taga töötamist. Järjest on kasvanud ka veel välisriigis töötavate, kuid Eestisse naasta soovivate ettevõtlike eestlaste huvi finantseerimisvõimaluste järele, et luua ise endale töökoht. Need on märgid sellest, et kui võimalus oleks, siis tuldaks kindlasti tagasi kodumaale.
Et nendel inimestel oleks ka päriselt võimalus ja põhjus tagasi tulla, on vaja hästitoimivaid tööandjaid, kelle tagasihoidlikkus peaks asenduma Põhjamaadele omase ambitsioonikuse ja mõtteviisiga. Eesti väikeettevõtted on tublid nokitsejad oma kodukandis, kuid sageli jääb puudu, kas oskusest, julgusest, kapitalist või ambitsioonist, et astuda järgmine samm.
Oskuse puudumise osas ongi ehk hea, kui tajutakse ära oma võimekus ning jäädakse viljelema väikeettevõtlust, mis sobib nii ettevõtjale kui ka kogukonnale.
Julgust, ambitsiooni ning kapitali on aga võimalik hankida. Tuleb vaid astuda esimene samm oma ideede teostamise suunas. Eestis on olemas piisavalt nii professionaalseid nõustajaid, kapitalipakkujaid kui ka finantseerijaid, kes neid ambitsioone ellu aitaksid viia.